esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Ray Bradbury "451° Fahrenheiti"

Me kõik peame olema ühesugused. Inimesed ei ole mitte vabadena ja võrdsetena sündinud, nagu põhiseadus ütleb, vaid nad on võrdseteks tehtud. Kui igaüks sarnaneb teistega, siis on kõik õnnelikud, sest ei ole suurmehi, kellega ennast võrrelda, et ennast hinnata.


Just sellise põhimõtega elab Bradbury poolt väljamõeldud tulevikuühiskond. Elu on liiga lühike, et õnnetu olla ja kannatada. Milleks? See on ju kahjulik inimesele! Teeme meie ühiskonna elu ilusaks, meeldivaks ja meelt lahutavaks. Keelame raamatuid: nad ju panevad inimesi midagi kaasa tundma, muretsema, mõtlema...


Pärast seda, kui lugesin Ray Bradbury raamatut, tekkis väga kahtlane tunne sees. Oli nii hirmus kui ka kurb.. Hirmus sellepärast, et paljud fantastid päris tihti arvavad meie tulevikku ära. Kurb, sest meie, inimesed, ei panegi tähele, et meie elu tasapisi hakkab meenutama antiutoopilisi süžeesid...

 Aga räägime nüüd raamatust!


"451° Fahrenheiti" maailm sädeleb eredate värvidega, helkleb, müriseb dünaamikutest reklaamimotiividega. Tablood autotrassil on muutunud oma laiuse kuni 200 meetrini, kuna reaktiivses autos istudes standartset konstruktsiooni pole lihtsalt näha. Inimestel pole sõpru, neid asendasid "sugulased" seintesuurustest televiisoritest, mis asuvad nii lähedal, su kodus, ja kogu aeg on valmis sulle nõu andma. Vaba aja veetmine on üsna üksluine: ülisuure kiirusega autotrassil sõitmine, saadete vaatamine, "sugulastega" suhtlemine, raadiokuulamine(loe: propagandat,reklaami ja seebikate kuulamine) ning mängudega/spordiga/tehnikaga tegelemine.

Aga "rääkivates" elutoades elavad inimesed on õnnelikud. Nende õnneretsept on lihtne - nad on ühesugused. Nad mäletavad ühtemoodi vähe. Neil piisab ühtemoodi vähesest. Pärast mõnda aega peale pulmi nad juba ei suuda meenutada, kuidas üksteisega kohtusid. Nad elavad oma "elutoade" maailmas ning ei taha enam midagi.

Raamatud on keelatud. Nende hoidmise eest karistatakse rangelt. Tuletõrjujad ei kustuta tuld, vaid tekitavad seda, põletades selle sees nii raamatuid kui ka nende omanikke.

Sellises maailmas elabki raamatu peategelane Gay Montag, - tavaline tuletõrjuja, kes on nii harjunud taolise eluga, et ei saagi aru, et kõik võib olla teisiti. Ta elab koos oma naisega, kes on kogu aeg elutoas seebikaid vaatamas. Nagu paljud tänapäeva paarid nad on justkui koos, aga tegelikult eraldi. Montag on sädeleva maailma ideaalne liige selle hetkeni, kuni kohtab naabertüdrukut, kes paneb teda ümbritsevast mõtlema,  tähti taeval ja looduse ilu märkama... See tüdruk muudab meest teiseks inimeseks. Tasapisi tuletõrjuja Montag ja ta maailmavaade muutuvad. Ja ta saab aru, et peab käituma, mõtlema ja elama hoopis teistpidi.

Mis toimub inimesega, kes läheb karmi, kontrollitud süsteemi vastu? Kuidas ta end tunneb, kui saab aru, et kõik, mis teda ümbritses, on vale?

Nendele ja paljude teistele küsimustele vastab kahtlemata hea Ray Bradbury raamat.
Raamat, mis karjub: "Ära põleta ennas inimest!"
Mitte müüa hinge masinatele, autodele ja reklaamile, teha mitte seda, mis on mugav, vaid seda, mis on õige ja inimlik. Õppida põskede peale tilgutavast vihmast rõõmu tundma. Suudelda võilille, mis lendab helbekesteks laiali. Põletada masinaid, mis inimesi lahutavad ning leida algupärast inimsuhete lähedust. 

Seda hoiatusromaani on kasulik lugeda, et mõtiskleda, kui kaugele võib viia meie lõpmatu soov kõike lihtsustada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar